Kas olete kunagi tundnud end peol, inimeste keskel ebamugavalt? Kas teil oli raske hingata ja otsisite põhjusi, miks võimalikult kiiresti lahkuda? Kas olete kunagi lahkunud kohtumisele mitu tundi varem, sest kartsite, et midagi võib reisi ajal juhtuda ja te ei jõua õigeks ajaks kohale? Kas olete kunagi muretsetud nii palju tuleviku pärast, et olete unustanud elada olevikus? Nii võib ärevus välja näha.
Ärevuse ilmingud ei ole inimestele emotsionaalselt meeldivad – kes naudiks hirmu tundmist ja muretsemist selle pärast, mis juhtub või mis võib juhtuda? Ometi on ärevus kõige levinum vaimse tervise häire, seega on see tunne, millega paljud inimesed igapäevaselt võitlevad. Hea uudis on see, et teraapiaga saab ärevust väga kiiresti leevendada.
Ärevus väljendub ebameeldiva hirmu või mure tunne, mille intensiivsus varieerub kergest ärevusest kuni paanikahoogudeni. Ärevustunne võib sarnaneda hirmu või stressiga, kuid on ka erinevusi.
Hirm/stress | Ärevus |
---|---|
Lühiajaline reaktsioon ohule | Pikaajaline hirm |
Reaktsioon konkreetsele asjale | Hirm millegi ebamäärase ees |
Hirm/stress taandub lõpuks, kui olukord on möödas | Ärevus võib kesta mõnest sekundist kuni mitme kuuni |
See on keha loomulik kaitsemehhanism, mis võib meid ohuolukordades aidata | See ei ole kaitsemehhanism, vaid võib areneda vaimuhaiguseks |
Ärevussümptomid tekivad siis, kui oleme stressirohkes ja ebameeldivas olukorras, kuid need võivad ilmneda ka ilma nähtava põhjuseta.
Sümptomite hulka võivad kuuluda
Need sümptomid võivad olla nii ebameeldivad, et me võime püüda nende eest põgeneda. Seetõttu hakkame aja jooksul vältima olukordi, mis võivad ärevust tekitada.
Saame vältida järgmisi olukordi:
Füüsiliselt
Emotsionaalselt
Ajutine ärevus on täiesti normaalne, loomulik reaktsioon elusündmustele, nagu näiteks oluline test, kõne publiku ees või tööintervjuu. Kui aga kogeme seda korduvalt ja see hakkab meie elu negatiivselt mõjutama, on hea mõte teha koostööd spetsialistiga, et välja selgitada, kas see on arenemas vaimuhaiguseks.
Inimesel on pidev tunne, et midagi ei ole õige ja et midagi ei lähe nii, nagu ta ootab. Seda võivad vallandada näiteks pikaajaline stress või rasked elusündmused (töölt lahkumine, lahutus, õnnetus ja sellega seotud piirangud).
See on eriti raske selles mõttes, et see tuleb hiilivalt sisse ja avab järk-järgult hirmude, murede ja ärevuse nõiaringi, millele hiljem allub isegi kriitiline mõistus. Kriitilisel hetkel ei suuda selle häirega inimene hinnata, et halvima mõeldava stsenaariumi realiseerumise tõenäosus on väike. Selle asemel keskendub ta oma tähelepanu stressiteguritele ja mõtiskleb küsimuse üle “Mis oleks, kui?”.
Kui GAD on pigem sellised mõtted nagu “Ma kardan, sest olen kindel, et see lõpeb halvasti”, siis ärevus-depressioonihäire kõlab nagu “Pole mõtet, ma olen kindel, et ma niikuinii ei jõua”. Eeldate õigesti, et mure liigub aeglaselt kurvaks meeleoluks, mis viib inimese üldisele allakäigule.
Kuna see häire on kombinatsioon ärevusest ja depressioonist, siis on antud juhul tegemist kurbuse, motivatsioonipuuduse, lootusetuse ja meeleolumuutustega. Süütunne, pidev enesepiinamine, halb kriitikaga toimetulek ja madal enesehinnang on tavalised.
Kerge ärevuse puhul võivad aidata keha põhilised lähenemised. Nende hulka kuuluvad mitmesugused lõdvestustehnikad, mis toovad keha tagasi rahulikku seisundisse ja lõdvestavad seega stressis olevat meelt ja emotsioone.
Järgmine tasand on jagada oma hirme kellegagi. Ideaalis oleks see spetsialist, psühhoterapeut, kes aitab meil mõista ärevuse dünaamikat ja pakub tuge. Teie muredele spetsialiseerunud professionaaliga saab ühendust võtta internetis, ilma et peaksite kuhugi minema.
Ärevushäireid ravitakse kõige sagedamini psühhoteraapiaga, mida võib sõltuvalt häire raskusastmest toetada ravimitega (tavaliselt antidepressandid). Ravi toetavad ka regulaarne treening stressi leevendamiseks, piisav uni ja tervislik toitumine.
Samuti on soovitatav esmalt välistada somaatilised haigused, millel võivad olla ärevushäiretega sarnased sümptomid.
Kui teil esinevad sümptomid, rääkige oma arstiga või pöörduge psühholoogi või psühhoterapeudi poole.
“Minu unistus oli õppida meditsiini. Kui ma mõne aasta pärast lõpuks oma esimese patsiendi juurde iseseisvalt sattusin, olin närvis ja tegin täiesti tühise vea. Loomulikult kuulasin juhendava arsti ja seejärel kõrval elava kolleegi kommentaare. Muidugi oleksin võinud edasi minna ja oma vigadest õppida, ma ei teinud kellelegi haiget, lisaks õppisin sel ajal veel, aga ma ei suutnud seda teha. Ma leppisin sellega, et sellised vead juhtuvad kindlasti uuesti ja ma satun lõpuks kellegi elu ohtu. Minu hirmu süvendas kitsas tunne rinnus ja tasapisi ei suutnud ma isegi kohustuslikke harjutusi sooritada. See viis mind psühhoteraapia juurde. Nüüd tean, et end lõputult karistada vigade eest, mida inimesed loomulikult teevad, ei ole midagi, mida ma tahan jätkata. Ma õpin olema enda vastu lahke. Ja mõnikord ma lihtsalt naeran selle kõige üle.”
Ärevus väljendub ebameeldiva hirmu või mure tunne, mille intensiivsus varieerub kergest ärevusest kuni paanikahoogudeni. Ärevustunne võib sarnaneda hirmu või stressiga, kuid on ka erinevusi.